Osa 13- lennukipiletid kahele?

Heihoo!

Aeg ikka lendab jõhkralt kiiresti😳 aga kooli pole ikka tagasi saanud. Heal juhul mai keskpaigas-lõpus saan. Eks näis. Loodan küll väga, sest distantsõpe on nii raske. Keele poolest pole enamjaolt hullu, saan ilusti aru, aga kui päevas 7-8 tundi arvuti taga juttu kuulata, siis tüütab ikka ära. Ja üksinda kodus õppides puudub enamjaolt motivatsioon. Aga pingutan ja teen ikka niipalju ära, kui oskan.

Aga egas see koduspassimine kogu lõbu ära võta. Vahel saan ikka sõbrannadega ka kokku. Näiteks ükskord sain kahe sõbrannaga kokku, ostsime poest süüa ja jalutasime veits ringi, kuniks leidsime ühe pingi, kus istuda. Paar (minu jaoks) võõrast tulid ka ja mängisime jalkat, korvpalli ja lõpuks läksime skate platsile, kus saime ruladega söita. Oli hirmus😂. Aga näe, praeguses olukorras ikkagi võimalik uusi sõpru leida. Samast pundist üks sõbranna käis mul külas ka hiljuti- kokkasime kananagitsaid, vaatasime filmi ja mängisime klaverit.

Samuti ühel mu väga heal sõbrannal oli sünnipäev. Tegime kõik enne koroona kiirtestid kui kokku saime, et asi oleks ikka kindel. Õnneks kõik negatiivsed. Kokkasime samuti ise, mängisime mario karti, kaardimänge ja lobisesime niisama. Hommikul tegi sõbranna ema meile piduliku hommikusöögi, siis aitasime veits köögis ja magamistoad korda teha ja siis koju tagasi.

Reedel kogusid mehed külapealt vanu ajalehti ja pappe kokku, et need taaskasutusse hiljem viia. Sain ka kaasas sõita, oli väga vinge. Sõitsime ühe väikse "rekkaga". Võinohh, seal taga oli sügav konteiner, istusime sõites selle ääre peal. Vahel oli küll kartus, et äkki kukun alla, aga hoidsime ilusti kinni ja polnud hullu midagi. Õhtul grillisime jälle. Pühapäeva pärastlöunal sain ühe naabrimehega kokku, kes meil tihti töökojas käib ja läksime koos teiste naabrite juurde, kellel palju loomi. Essa asjana läksime sealauta. NEED PÕRSAD OLID NII NUNNUUUUUD!!!! Ma ütlesin, et pistan Eestisse minnes ühe tasku, aga naabrimees ütles, et nad kasvavad suureks, niiet osta parem lennukis üks lisakoht. Peaks vist ja... aga siis nägime suuri sigu. Nagu...ma olen väiksest peale maal üles kasvanud, aga sigu pole ma vist tõesti nii tihti näinud, mul läksid silmad suureks, kui ma nägin kui suured nad on. Nad olid ikka meeletud. Umbes 300kg olevat. Aga ühte pisemat nunnukest sain süles hoida. Siis vaatasime veel natuke kitsi, kanu ja hobuseid ja siis istusime tallis päikese käes ja lobisesime. Järgmine nädal tuleme tagasi, sest siis sünnivad tibud:)

Ükskord ilm oli nii ilus, sõitsime emaga koju ja ta küsis, kas ma tahaks täna tuuliku otsa ronida. Meil oli see juba varem kokku lepitud, et millalgi me tahaks ja kuna ilm oli tol päeval nii soe, siis küsisime üle ja kõik klappis. All turvaköied külge, kiivrid pähe ja 50m püstsirgel redelil üles ronida. Pärast kümmet meetrit olime emaga nii väsinud, mõtlesime et enam ei jaksa, aga ei andnud alla. See vaade... ma ei oskagi seda sõnadesse panna. Nägin kõiki neid ümbruskonna mägesi, linnu, maju, kuidas autod sõidavad, inimesed jalutavad. See oli mega. Saime väljas tuuliku peal istuda ja lihtsalt vaadet nautida. Pärast seda mingi 5 päeva käed jummala valusad, aga oli 100% väärt kogemus.

Ma arvan, et ma olen varem ka siin blogis, instas, snäpis või kus iganes vingunud, et Saksamaal pole pelmeene ja neid ma igatsen küll Eestist. Ja siis, ühel saatuslikul päeval...käisin emaga sisseoste tegemas ja mida ma näen...täpselt nii...pelmeenid. Oi ma muutusin kohe nii õnnelikuks, ütlesin emale "vaata, vaata, see on see toit millest ma koguaeg räägin!!!" Niisiis, ükspäev praadisin perele pelmeene. Kõigile väga maitsesid. Venna on mul tavaliselt väga pirtsakas sööja, aga isegi tema oli emale hiljem öelnud, et need olid head. Ostsime hiljem neid veel, sest see kampaaniatoode ja varsti kaob lettidelt jälle ära. Järgmine kord tahaks aga teha, kui terve pere saab koos süüa, sest praegu tulevad mehed eri aegadel koju, ja no värsked pelmeenid ole ikka parimad.

Aga egas praeguseks vist jälle kõik siin, niimoodi mu eluke veereb. Kooli veel ei saa, sõbrannadel praegu lõpueksamiperiood ja niikuinii väga kokku ei tohi saada. Loodan, et asi läheb ikka paremaks, sest terve aeg ei taha küll kodus passida.

Sain sõbrannadelt ülesande jälle tekst saksa keelde tõlkida, aga selle alla lisan veel veits pilte, niiet visake pilk peale.

Heihoo

Die Zeit geht soooo schnell und trotzdem bin nicht in der Schule. Ich hoffe wir können bald gehen, weil ich kann nicht mehr das Distantz Schule mache, ich hasse das. Mit der Sprache eigendlich nicht schlimm, aber wenn ich muss 7-8 Stunden nur hören alle reden, dann ist so anstrengend. Und alleine habe keine Motivatsion. Aber ich mache so viele als ich kann(und will).

Aber nicht alles ist schlimm. Manchmal kann ich mit Freunden treffen. Einmal ich habe in Plettenberg mit 2 Mädels getroffen, bisschen essen gekauft und auf der Bank gesitzen. Dann haben manche andere Leute gekommt(für mich Unbekannten) und dann haben Fußball und Basketball gespielt und dann im Skatepark mit Skateboards gefahren. Es war gruselig. Einmal die ein Mädchen hat bei mir gekommt, wir haben Chicken nuggets gekocht, Film geguckt und Klavier gespielt.

Am Freitag haben wir mit Feuerwehrmänner in Dorf Altpapier gesammelt. Es war auch mega cool. Wir haben auf der Anhänger gesitzen und dann fahren. Manchmal ich hatte angst, dass ich falle, aber hat nicht passiert. Am Sontag war ich bei Nachbar in Schweinestahl. DIE KLEINE SCHWEINEBABYS WAREN SOO SÜß!!! Ohh mein Herz. Ich wollte ein in meine Tasche packe. Aber ich habe nie gedacht, dass die große Schweinen so groß sind. Die war echt groß, ca 300kg. Die kann ich nicht so einfach in meine Tasche packe.

Ein Tag war mega schön. Die Wetter war warm und sonnig und dann meine Mama fragt: "möchtest du Heute auf Windrad laufen?" Schnell überprüft und am Abend waren wir da. 50m grade hoch...nach 10m haben wir gedacht wir schaffen das nicht mehr. Aber trotzdem weitergegangen. Und die Blick da oben...das war mega. Ich habe alle diese Bergen, Dörfer, Häuser, Leute gesehen. Haben da oben gesitzt und einfach so genißen. Das war schon mega. Nächsten 5 Tage Hände taten weh.

Meine Estländer Freunden und Familie wissen, ich sag immer dass ich ein Essen von Estland vermisse, aber es gibt nicht in Deutschland. Aber dann, ein Tag, Einkaufen, hab ich diese gefunden. Ich war zu meine Mama so :"omg komm hier! Guck mal, die sind die Dinge ich will immer!! Und die sind hier jetzt!" Habe für Familie diese gekocht und alle gefällt die. Es gibt keine richtige Überzätzung in Deutsch so ja ihr habt keine ahnung was ich meine😄. Aber die sind in Deutschland nur für kurze Zeit.

Und das war es, so geht jetzt. Hoffe ich kann bald mit Freunden mehr treffen und zu Schule gehen weil ich kann nicht mehr länger zu Hause bleibe😢. Aber ist trotzdem die schönste Jahre hier und macht echt Spaß. Fun Fact ich habe mit meine Tanten Videoanruf gemacht und sie haben gelacht, weil meine Estnisch war manchmal so schlecht. Heheh passiert.

Bis nächste mal, tschüssiiii (unten sind noch Bilden wenn ihr möchte gucken)