Osa 1 : sissejuhatus

 Hei! Olen Kärt. 14. augustil algab minu vahetusaasta Saksamaal. Tegin selle blogi, et sõbrad/tuttavad/teised jälgijad  saaks minu seiklustega kursis olla ning endal on ka seda kunagi tore lugeda. Esimeses blogi postituses räägin kes ma olen kust ma tulen millega tegelen, kuidas sain vahetusõpilaseks ning mida ma juba oma Saksamaa perest tean.

Olen 17 aastane tüdruk, kes elab väikeses külas nimega Tõhela. Koolis käin ühes väga ilusas mõisakoolis Tõstamaal. Vabal ajal meeldib mulle kokata, sportida, käsitööd teha/joonistada, sõpradega olla, looduses olla ja uusi kohti avastada. Peres on mul ema, isa, õde, vend, kass, kalad.

Aga kuidas ma üldse vahetusõpilaseks sain?

Meile tuli kooli paar aastat tagasi üks naine rääkima vahetusaastast USA-s ja ma olin sellest mõttest kohe vaimustunud. Asusin kohe asja kallale ja saatsin avalduse. Selle programmiga jõudsin finaali, kuid vahetusõpilaseks mind ei valitud. Tahtmine oli jätkuvalt väga suur ja mõtlesin, et proovin siis järgmine õppeaasta jälle. Ühel päeval jäi mulle instagrammis ette ASSE Eesti konto. Uurisin natuke ja sain aru et pean ka sellega avalduse saatma. Mind üllatas see, et see protsess käis nii kiiresti. Juulis saatsin avalduse, Augustis oli esimene kokkusaamine Asse juhiga ja kohe varsti sain teada, et sobin vahetusõpilaseks. Oktoobris sai juba leping allkirjastatud. Kuid sellega alles suur töö algas: kusagilt oli vaja ju see raha kokku saada. Hakkasin siis otsima toetajaid. No see läks väga vaevaliselt. Kirju sai saata palju, aga toetusi ei laekunud väga palju. Küll aga ma olen nendele, kes mind toetasid, südamest tänulik. Ilma teieta ei oleks see kogemus võimalik!

Minu esialgne sihtriik polnud üldsegi Saksamaa. Olin kohe kindel, et tahan saada ingliskeelsesse riiki. Valikud olid Uus-Meremaa, Austraalia, Ameerika. Mõtlesin ka korra Portugali, kuid tahtsin ikkagi Uus-Meremaale. Siis rääkisin Asse juhiga ja kuidagi oli mu valikuks hoopis Austraalia. Esimesele kokkusaamisele läksingi selle mõttega, et mina lähen Austraaliasse. Kuid tuli välja, et see riik on minu jaoks liiga kallis. Oliver(organisatsiooni juht) küsis, et kas ma ei tahaks uut keelt ära õppida? Miks mitte. Läksin kokkusaamise lõppedes teise ruumi, istusin diivanile, vaatasin riikide valikut ja olin nagu:ma lähen Saksamaale. Korra kaalusin ka veel portugali, kuid jäi Saksamaa. Kui ma praegu mõtlen, siis ma olen väga õnnelik, et ma Austraaliat ei valinud- ma ju ikkagi kardan putukaid.

Saksa perega suhtlen igapäevaselt, nad on üli toredad ja nendega tunnen, et me saame hästi läbi. Peres on ema, isa, vanemad õde ja vend. Üritan nendega võimalikult palju saksa keeles rääkida. Õde ütles, et  arvestades seda, et ma pole saksa keelt kunagi koolis õppinud, vaid aastakese iseseisvalt, räägin ma seda juba väga hästi:) Naljaka faktina sain teada, et mu Eesti isa ja Saksa isa teevad täpselt sama tööd. Mõlemad veavad traktoriga metsast puid välja.

Hakkan elama Altenaffeln-i külas, Lääne-Saksamaal. Küla asub kahe mäe vahel, seal on umbes 500 elanikku, kool on umbes sama kaugel, nagu Eesti kodustki. 

Esimeses osas ma väga muust ei kirjutakski. Järgmine postitus tuleb juba Saksamaalt:) Ma ei  suuda minekut juba ära oodata:)))